2 Sri Lanka filmi

Leidsin PÖFFi mängukavast 2 Sri Lanka filmi ja õnneks taipasin kohe ka piletid ära osta - kohti oli valida viimase 10 seast :)
Niisiis, esimene film oli "Kahe maailma vahel" (rež. Jayasundara, Vimukthi) ja teine "Machan" (rež. Pasolini, Uberto). Kahe filmi peale kokku saab Lankast päris hea pildi ;)
"Kahe maailma vahel" on minu meelest selline film, mille vaatamiseks peab olema nö ettevalmistatud. Teadmata midagi Lanka (eriti just viimase 30 aasta) ajaloost, on raske taibata, millest üldse jutt käib. Nii sümboleid täis filmi polegi nagu varem näinud, aga neist sümboleist tahaks ju aru saada. Filmi põhisüžee räägib noormehest, kes kukub alla taevast ja on seega kahe maailma vahel ja ta justkui otsib oma kohta põgenedes kogu aeg millegi-kellegi eest. Aga nii lihtne kõik muidugi polnud. Päris alguses jutustavad kaks kalameest (no liiga läänelikult olid nad riides, tüüpiline kalamees kannab ALATI sinise-kollase-ruudulist sarongi) üksteisele muinasjuttu, sellist tarkuseivasid täis idamaist lugu, kuidas kuningapoeg oli hukule määratud, aga nagu ikka ta ei saanud surma, vaid enesele teadmata tuli valitsejat troonilt tõukama. Justkui analoogne tegevus jooksis ka läbi filmi - see allakukkunud noormees oli ka ehk rahva päästja? Väga tugevalt oli filmis tunda äsja lõppenud kodusõja hõngu. Meie noormees põgenes kogu aeg, aga kelle eest?  Absoluutselt 100% oli ta singal, nii et põhjust oli põgeneda nt tamilitest mässuliste eest, aga täpselt sama suurt ohtu oma rahvale kujutasid ka Valitsuväed, kes vahendeid valimata hukkas neid, keda kas või sekundiks kahtlustas sidemetes tamilitega. Nt filmi alguse taevast allkukkumine oli üks valitsuse võte oma "vaenlaseid" hukata - nad visati helikopterilt kõrgelt alla ookeani, hiljem kandsid lained moonutatud surnukehad randa. Nendeks "vaenlasteks" osutusid just samas vanuses olevad - 15-25-aastased noormehed. Nende pered ei saanud kunagi teada, kes selle taga oli ja miks.
Samuti käib filmi alguses läbi noorte mäss Colombos (otseselt polnud mainitud, et see on Colombo, aga ükski teine linn ei näe Lankal selline välja). Jääb mulje, et mäss on suunatud Jaapani tehnika vastu, sest massiliselt lõhutakse poode ja tehnikat, mis on kirjade järgi sealt pärit ja mängu tuleb, küll lühiepisoodiks, ka singali keelt kõnelev (milleks?) jaapanlanna. Mis kana on lankalastel kitkuda Jaapaniga, on mulle teadmata. Kui keegi suudab ka mind ehk valgustada? Tänavapildis ei kohta jaapanlasi, veel vähem singalikeelt kõnelevaid... Miiet et ma nii suur ekspert oleks, aga no ei kohta.
Põgenemine toimub mööda eeskujulikku ja absoluutselt inimtühja värske asfaltkattega maanteed - ei ole minu silmad sellist situatsiooni veel Lankal näinud. Aga ma ei ole ka Põhjas ega Idas käinud - võibolla on valitsuse sinna omale head teed teinud? Tamilid kindlasti mitte... esiteks, Lanka teed on enam-vähem auk-augus-kinni olev kuumaastik, kus üle 30 km sõita ei saa; teiseks, inimasustus on nii tihe, isegi läbi džungli viivad teed on ääristatud külade ja müüjatega. Tühja teeäärset näeb riigi keskel - mägedes ja Kandy ümbruses, aga seal on teed kitsad ja käänulised ja ikka tuleb külasid ette. Filmis sõideti aga pikal ja sirgel ja laial (!) maanteel. Usun, et see oli filmitud ikka Lankal, kuid põnevusega tahaks teada, kus. Küll ma välja uurin ;)
Noormees jõudis lõpuks kuhugi kohale, kus nagu läbi une käis ikka ja jälle läbi tapmiste teema. Ei seda polnud näidatud otse, kuid ta oli väga selgelt tuntav. Paar stseeni sisaldasi ka verd. Läbi une seelepärast, et see kõik justkui toimus, aga järmisel hetkel seda polnud toimunud. samas oli see niivõrd reaalne, et ta oleks võinud toimuda millal iganes. Külas elavad mehed varjusid päevaks metsa (metsal on Lankal teine mõõt, meie padrikuid sealt ei leia, aga samas on alustaimestik kohati mehe kõrgune), sest keegi tahtis nad lihtalt hävitada. Kuna puudus selge arusaam, kus paigas kõik toimus, siis võisid selleks olla nii Tamili tiigrid kui jälle valitsusväed. Väga iseloomulik oli, et kui külas jälle keegi (noor) tapeti, siis mõni aeg hiljem leiti tema surnukeha tavamõistusele vastuvõetamatul viisil - nagu korraks filmiski näha võis - maetuna maha nii, et näiteks käsi jäi püsti välja ulatuma. Ikka taheti, et laip üles leitaks, aga see või juhtuda juppaega hiljem.
Ühesõnaga crazy film, kui üldse midagi aru ei saaks ja päris nauditav, kui midagi taibata. Sri Lankal toimunust annab mõnes apsektis hea ülevaate Michael Ondaatje raamat Anil's Ghost, mille soovitamise eest olen Violale ülitänulik. Raamatust jääb hinge masendus, aga silmade kinnipanek ei ole ka lahendus.
Kõige kummalisem oli filmi vaatamise juures tunne, et peategelane oli väga sarnane meie heale sõbrale Rohannile :))) Singalid ei ole tegelikult üldse samanäolised, nagu eurooplasedki pole, hoopis tamilid on minu silmadele palju homogeensema välimusega. Lanka imelist loodust sai ka nautida, kohati tekkis vägisi tunne, et "aga seal ma olen ju käinud" - nende mäed on eriliselt võluvad. Mitte sellised ahistavad nagu Alpid, näiteks.
Tegelikult tahaks filmi korra veel vaadata, et näha seda, mida esimesel korral ei märganud.
Aga veidi teisest filmist ka. "Machan"
Siin oli tegemist komöödiaga. Tragikomöödiaga. Tragöödiaga. "Valgete inimeste" tekitatud traagikaga.
Jah, mul olid ka naerupisarad kohati silmis, aga järgmisel hetkel võitlesin nutupisaratega.
Film rääkis kahest sõbrast, kes meeleheitlikult unistavad paremast elust ja selleks on hea Euroopa, kus elavad alati toredad, lahked ja sõbralikud eurooplased. Hmkmk.
Lahenduseks oma igavesele vaesusele hakkavadki vahendeid valimata otsima pääsu, siis illegaalset loomulikult, tõotatud pudrumägedemaale. Elu illegaalina ei ürita aga keegi ettekujutada. Sest Lankal ringiliikuvad valged on valdavalt niiii rikkad. Nii rikkad, et ma olen korduvalt pealt näinud, kuidas nad lausad sentide nimel kohalikega tingivad või oma teenuste eest hoopis võlgu jäävad... Aga mitme sajandi jooksul on kaval valge inimene neid koolitanud endale alluma ja end ümmardama. Häbi on. Häbi on restorani sisseastudes näha, kuidas kohalikust omanik teised kohalikud välja lööb, sest VALGED inimesed saabusid. ma ei tea tegelikult, kelle või mille ees mul neil hetkedel häbi on. Aga on.
Ühesõnaga moodustavad nad väga kirju pundi ja nimetavad end rahvuslikuks käsipalli võistkonnaks, et siis Saksamaalt saadetud kutsega tõotatud maale pääseda. Neil lähebki see õnneks, kuid nii lihtsaltnad ei pääse ja on sunnitatud ka mõne mängu mängima. Kuid mängida nad ju ei oska, sest Sri Lankal käsipalli ei mängita. Isegi reegleid nad ei tunne. Aga lõpuks, õige hetkel lasevad kõik hotellist jalga.
Film põhineb tõsisündmusel ja siin on väljavõte BBC arhiivist, et see kõik ka päriselt juhtus. http://news.bbc.co.uk/2/hi/south_asia/3658966.stm
Siin on video päriselt juhtunud mängu algusminutitest: http://vodpod.com/watch/1954551-the-real-fake-sri-lankan-handball-team-playing-the-real-match-in-germany
Kõige kurbnaljakam on aga fakt, et Saksmaal toimunud filmivõtete ajal põgenes ka üks põgenejat mänginud näitleja. Üks neist, kes algselt politseinikku mängis. Pärast elus juhtunud sündmust lubas Saksamaa, et ei kutsu enam kunagi ühtegi võistkonda Sri Lankalt oma riiki... mida siis nüüd veel arvata...
Mõtlemapanev hetk on ka filmis, kui üks peategelane, see, kes Euroopanistusest esimesena rääkima hakkab, tegelikult kaaslastest maha jääb ja ümber mõtleb - tal oli päev enne vastik üleelamine kahe noore ülbe eurooplasest kuti kommentaaride pärast. See pani teda ilmselt oma unistustes kahtlema...
Ühesõnaga, filmis on palju naljakaid seiku, aga tegelikult me naerama teiste igapäeva toimetulekute üles. Huvitav, kui väga me naeraksime, kui keegi meist taolise filmi teeks. Minu meelest on paralleelid Eesti 90-ndate algusperioodiga ikka kohati ilmselged, küll veidi grotesksemas vormis, aga siiski... See lõputu unistus pääseda Europaradiisi, tahe olla aktsepteeritud võrdsena. Olen käinud Pariisis Sri Lanka restoranis - no eks nemadki poolillegaalselt kunagi maale pääsesid ja mis elu nad nüüd elasid? Ok, paremad on suutnud restorani luua, veidi vähem paremad töötavad kokana või muu abilisena. Mitte enam nii paremad on õnnelikud, kui neil üldse töö on - kas teenijana või mõne muu musta töö tegijana. Õhtuti kogunevad omasuguste ringis ja räägivad oma keelt, hoiavad ühte, sest ega kohalikud nende seltsi küll otsi. Valdavalt olevat Euroopas just tamileid, nii infoks öelduna. Üks ühine nimetaja on siiski neil kõigil - nad saadavad kodustele raha. Või asju, näiteks uure teleka perekonda, kus isegi elektrit pole majas, ha-ha-haaa, naljakoht filmist ja tuletame meelde, ka 80-ndatel said meil mõned pakke sugulastelt Ameerikast asjadega, millega esiti midagi peale ei osatud hakata... ;)
Film siis justkui oli naljakas, eriti kui lisada sinna annus eneseirooniat.
Huh, minu heietus sai nüüd pikk.
Aga ühte ma lisan veel - issand, kuidas tahaks minna ja teha ise ka üks film elust Sri Lankal. Nii väga tahaks, aga vist ei oska...

2010 talve sõit jääb sõitmata :(

Mnjah, viimastest mõtetest on üsna palju möödas. Vahepeal jõudsin terve pere lennupiletid Sri Lankale ära broneerida ja tööltki olin juba vabaks saamas ja laps sai koolist nõusoleku paariks kuuks ära olla, kuid siis... nagu ikka tuleb mängu raha ja plaanid läksid vett vedama - õigupoolest nad lükkusid edasi, sest ega sõit sõitmata jää, lihtsaslt hetkel ei tea kuupäeva nimetada. Kuid igal asjal on kaks külge - Artur sõidab jõuludeks-aastavahetuseks Hispaaniasse võistluslaagrisse, kui meie sõit oleks ka teoks saanud, oleks ta pidanud valima, sest mõlemat poleks saanud.

#4 Tony esmamulje Sri Lankast

Mida ma õigupoolest Sri Lankast teadsin enne oma esimest sammu sellel tolmusel maakamaral? Tuleb tunnistada, ega suurt midagi. Lapsepõlvest meenub nende ilusa riigilipu elegantne, lausa kuninglik kujutis, Tśeiloni nimi teepakil ja ... Ausalt öeldes, muu vähene tuli juba reisieelse uudishimu rahuldamisest. Ja ega seegi, kui tagantjärgi mõelda, polnud hoopiski mitte adekvaatne arusaam. Kogu teadmine piirdus vastakatest indialikest ajus ringlevatest videoklippidest, arusaamatute sihtidega mässulistest, kartustest taskuvaraste ees ja muust sellisest. Positiivse asjana lootsin oma luid ja liikmeid soojendatud saada ja tuntud eesti räpiviisi „Tervitusi saadan palmisaarelt...” vilistades rannaliival lebotades palme näha. Merilyn vist mainis ka midagi loodusparkidest ja elevantidest, aga noh, õige mees laseb need asjad kiiresti kõrvade vahelt läbi joosta. Ja no muidugi, spetsiaalselt otsitud pudel kanget rummi ja dźinni lõid kerge ootusärevuse selle kauge maa avastamisele asudes. Usaldusväärsete allikate andmeil annab rumm nimelt kõhumuredele leevendust ja dźinn aitab maalariat eemal hoida. Ega õige mees saa sellisest preventatiivsest ravist ära öelda, tervis ennekõike.
Lennukiaknast paistab olukord lootustandev. Lennuradade vaheline „haljastus” polnud sugugi haljas, hoopis vägagi kollane teine. Jaa, päikest siin paistab piisavalt, kas siis tõesti veepuudus, et esinduslennuväli nii käest lastud. Igatahes aia taga paistab küll midagi rohelist, täitsa võsa kohe palmilaadsete asjandustega. Lennukist väljumisel võtab ühel põhjamaalasel ikka hinge kinni küll. Õhku nagu oleks, aga hingata pole nagu midagi. Justkui saunalaval seisaksin peale konditsioneeritud lennukit. Õhku ahmides veame ennast bussile, buss loksub terminali suunas liikuma. Liiklus ei paista siin eriti tihe olevat. Lennujaam on selline, ütleme, päevinäinud kommunismiaegne ehitis. Tuhm marmor, tolmune klaas ja võidunud teras. Terminalis nagu ikka, koridor siia, koridor sinna. Veame ennast rahvamassiga kaasa, maksame maksud, vastame tolliametnike küsimustele. Täielik sotsialism ju, nagu kord ja kohus. Riiki meid igatahes lubati. Liigume siis edasi. Tavapäraste lennujaamapoodide valik on siin igatahes mõneti erinev. Kujutage ette, et tulete reisilt ja ostate lennujaamast endale möödaminnes koju kaasa külmkapi, pesumasina või teleri. Igatahes tundub, et siinmail on see nii kombeks. Jätame siiski suuremad ostud tegemata, ootame tükikese aega kohvreid ja seedime läbielatut. Kohvritega läheb aega, tundub, et transporditöö on siin puhas käsitöö. Lõpuks siis, kui tundub, et kõik on kontrolli all, kaotab olukord kontrolli. Meie kohvrid haaravad kes teab kustkohast ilmunud tõmmud mehikesed. Mingisugune vormiriietus nagu isegi oleks seljas, üritab üks meid veenda, et nii peabki ja asub liikuma. Mis seal ikka, veidike kohmetuna järgneme neile, äkki siin ongi selline teenindus. Ega neile kohalikele mehikestele ei tohi ju hirmu ega üllatust välja näidata, tõmbavad äkki kohe naha üle kõrvade. Peab ikka inglaslikult dzentelmeniks jääma. Nagu hiljem olen aru saanud, kujutab valge mees neile rahaauku, kelle taskutes raha lausa imeväel paljuneb. See arusaam on neile vist juba kaasa sündinud...

#3 Lastekodust

Enne esimest korda Sri Lankale minemist ostsime igaks juhuks kaasa kotitäie koolivahendeid. Jagasime neid nii meie giidi Rohanni lastele kui ühel räämas koolihoovil palli mängivatele poistele. Tegelikult on neil seal kõik omalgi poodides olemas, aga väga kallis ja paljud ei jaksa koolivahendeid osta, uutest ja korralikest riietest rääkimata.

Juba kaks kuud hiljem leidsime end taas Sri Lankal. Kaasas suure-suure kohvri jagu koolitarbeid, komme ja kasutatud riideid (teksad, särgid). See kord palusime Rohannil end mõnda lastekodusse viia. Kommi ja pliiatseid jagades nägin ka nende koolitundi ja mul õnnestus kõikide lastega kohtuda. Nende koolist võiks eraldi teadusartikli kirjutada, nii et ma siinkohal pedagoogikast heietama ei hakka :) Loomulikult toetasime taas Rohanni perekonda ja suurt suguvõsa. Neljast lapsest kaks käivad koolis. Üks tütardest on koolis väga tubli ja sai stipendiumi, teine on väga suure muusikaandega. Oleme neid jõudumööda toetanud ka siis, kui ise koduses Eestis - nii hea, et keegi on Western Unioni välja mõelnud!

Kolmandale reisile läksime kahe suure kohvritäie asjadega. Kaasas olid ka annetused töökaaslastelt ja sõpradelt. Tänud Kirkkele, Aitale, Ehale ja Tiiule! Rohann viis meid teise lastekodusse, sest eelmisel korral külastatud lastekodus käivad tihti turistid, aga sellesse, kuhu ta meid nüüd viis, ei satu abistajaid nii tihti. Kohe tekkis soe side - sinna lähme järgmisel korral tagasi! Lapsed said särke, puslesid, mänguasju, raamatuid ja palju-palju kommi :) Kooli juhivad(katoliiklastest?) õed, kellele jätsime ka sularaha. Ülal olevad pildid on pärit sellest lastekodust. 

Kõik, kes tunnevad, et nad tahaksid kas või ühe särgikesega toetada neid lapsi, palun seda julgesti teada anda! :) Oleme sinna varsti tagasi minemas.

#2 Veidi Singali keelest ja meelest

Sri Lankal räägitakse valdavalt singali keelt - umbes 16 miljonit emakeelena kõnelejat.  Suurim vähemus on tamilid, kes räägivad tamili keelt. Üldine rahvaarv on 19 miljonit.

Singali keele tähestik on arenenud vana India Brahmi tähestikust. Ta kuulub Indo-Euroopa > Indo-Iraani > Indo-Aaria > Singali-Maldiivi keelkonda. Seal on 58 tähte: 16 täishäälikut ja 42 kaashäälikut. Kõnekeeles kasutatakse 37 tähte. Kirjakeel ja kõnekeel erinevad teineteisest suurel määral. Tamili keel ei ole mingis suguluses singali keelega ja kuulub draviidi keelte hulka, mida räägitakse ka mujal Lõuna-Aasias. Tähestikud on täiesti erinevad. Sri Lankal on kõik sildid kakskeelsed, sest mõlemad on ametlikeks riigikeelteks.

On terve rida sõnu, mis on inglise keelde tulnud just singali keelest, enamus neist on seotud kas budismi või loodusega. Tuntuim näide oleks "anaconda" - henakandaya; ülejäänud on täiesti võõrad sõnad, aga siiski esindatud Oxford Dictionarys. Eesti keelest ei ole kahjuks ühtegi sõna läinud rahvusvahelisse suhtlusse.

Mina hakkasin siis nüüd ka singali keelt õppima :) Palusin Rohannil saata Sireti ja Andrusega singali keele õpik. Sain neid koguni 4 erinevat. Koos CD-dega. Ülilahe! Pärast mitmepäevast süvenemist sain pihta, kuidas need kronksudest tähed (="hieroglüüfid") toimivad ehk siis kuidas vokaale tavaliselt kirja ei panda ja kuidas neid eriliste krõnksude abil konsonantide küljes ära märgitakse, jne.  Mulle tundub, et sama loogika mis araabia keele puhul, kus ka vokaale ei kirjutata. Tegelikult on nende kiri väga ilus, just esteetilises plaanis. Kirjutatakse ikka vasakult paremale. Grammatika näib olevat pigem lihtsamapoolne, seega kõnekeele omandamine pole nii raske, kui just kirjutama õppimine. Nii mõnigi sõna on sarnane mõnele germaani päritolu sõnale, aga siis tuleb taas meelde, et tegemist ongi ju Indo-Euroopa keelega, küll hoopis teise haruga, aga ikkagi. Nt, "vesi" - Vathura (water, Wasser).  Häälduses on ülioluline teha vahet pikal ja lühikesel vokaalil, sest sõna tähendus on muidu kohe teine nagu hiina keeles, kus sama kirjapildiga (romaniseeritud tähestikus) sõnal on nelja erineva intonatsiooniga ka neli erinevat tähendust.

#1 Eellugu

Tunnen, et peaksin veidi seletama, miks just Sri Lanka.

Kui ma käisin algklassides, olin usin lehelugeja - kõik lehed, mis kodus käisid, lugesin läbi. "Rahva Hääles" oli siseküljel selline pisike küljeveerg (tänapäeval nupuke), kus kajastati välisuudiseid. See oli vaieldamatult mu lemmikrubriik. Aegajalt ilmusid teated, kuidas Tamili Tiigrid panid Colombos jälle mõne pommi plahvatama. Esiti arvasin, et need olid päris tiigrid ja juurdlesin päris piklat selle üle - mul oli seinal suur maailmakaart nii et ma teadsin hästi, kus Sri Lanka asub ja ka seda, et Colombo on pealinn. Huvi selle maa vastu tärkas kusagil selles vanuses. 3-4-klassis olles korraldasime sugulastest lastega Viimsis tädi Koidu juures olümpiamängud. Igaüks joonistas omale lipu ja puha. Mina hakkasin usinalt Sri Lanka lippu joonistama, ma isegi ei mõelnud, et see oleks mõni teine riik võinud olla. Aga oh häda! Kõik, kes on Sri Lanka lippu näinud, teavad, et see pole mingi "paar joonekest sinna ja paar tänna" lipp. Lipp mul igal juhul välja ei tulnud ja suurest nördimusest joonistasin siis lihtsama triibulise Kreeka lipu. 

Esimest korda Sri Lankale astudes ma tundsin, et olen õiges kohas - "kodu" on vale sõna, aga südames oli mingi tuttav tunne küll. Ja see irratsionaalne armastus selle riigi vastu on ainult kasvanud. Nakatasin selle "haigusega" ka Tony ja lapsed. Robin küsib pea iga nädal: "Millal me jälle Filifjonkale lähme?"

Jube kurb tunne on uudistest ikka ja jälle lugeda mässuliste tapatalgutest Sri Lankal. Põhjuste mõistmiseks peab tundma ajalugu, aga kokkuvõtvalt ilmestab konflikti piltlikult Tamili Eelami vanasõna: "Even a hungry tiger will not eat grass. He eats Singhalas" - Isegi näljane tiiger ei söö rohtu. Ta sööb singaleid. Vastik ja õel ütlus, aga ilmselt peitub selles sügav tõde üksteisesse suhtumisest.

Singali folkloor 

 Naliya lassanay rana hasa molakëtiya
 naliya lassanay êndi vata ma ingatiya
 naliya lassanay yana gamane sëtiya
 naliya lassany bësa nelana kekatiya
 naliya lassany bësa nelana kekatiya 


Beautiful is the maid who has breasts like golden swans,
supple and round
Beautiful is the maid whose dress clings to her tender waist
Beautiful is the maid whose gait captivates the beholder
beautiful is the maid who is picking kekatiya flowers
in the brook